Scroll Top

Ajalugu

[title_p_text top_title=”Koguduse ajalugu läbi aastate”]

Koguduse algus

Koguduse töö Eesti Vabariigi ajal.

vanapalvela_sm20. sajandi alguses oli Viljandis kaks luteri kirkut, üks katoliku kirik ja vennastekogudus. Vennastekoguduses puhkes vaimulik ärkamine, mille tulemusena tekkis vajadus oma palvela järele. Nii alustatigi 6. mail 1907. aastal ehitusega ja sama aasta 30. septembril avatigi juba uus palvela. Hiljem ehitati ka torn, mis valmis 1910. aastal.

Koguduse algust tuleb seostada Peet Petersoni nimega, kes jõudis Viljandisse Narvast, olles aga eelnevalt elanud Peterburis. Siia jõudes hakkas ta kohe evangeelseid koosolekuid pidama ja tema innukat rõõmusõnumi kuulutust kroonis peagi edu: pöördusid esimesed inimesed ning juba 2. augustil 1909.a. ristis Peterson esimesed koguduseliikmed. Nii pandigi alus Viljandi Baptistikogudusele.

Et kogudus oli väike ja loa saamine uue koguduse moodustamiseks Tsaari valitsuselt oli väga raske, siis liitis vend Peet Peterson Viljandi koguduse Pärnu Baptistikoguduse alluvusse ja nii sai Viljandi kogudusest Pärnu Esimese Baptistikoguse osakond.

Viljandi Baptistikogudus sai iseseisvaks koguduseks alles Eesti Vabariigi ajal ja nii registreeriti see iseseisva kogudusena Eesti Baptistikoguduste Liidus 14. septembril 1919.a. Koguduse esimeseks vanemaks sai Peet Peterson, kes oli seda tööd siin juhtinud juba 10 aastat. Kahjuks ei saanud ta olla sellel tööpostil aastatki, sest Issand kutsus oma ustava sulase koju 6.septembril 1920.a.

Uus periood koguduse elus oli üsna murettekitav, sest järgneva 20 aasta jooksul (1920-1940) oli kogudsel 6 vanemat. Aastail 1920-1922 teenisid kogudust Peet Saks ja Jaan Tomm, kumbki ainult aasta. Siiski peab tunnistama, et Jaan Tommi tegevus oli üsna viljakas. Alustati laulukoori ja pühapäevakooli tööga. Kogudusele loodi osakonnad Tarvastus ja Kõpus. Kui Jaan Tomm 1923.a. New-Yorki siirdus, jätkasid koguduse vanematena Karl Mühlberg ja Eduard Roasto (1923-1932).

Kui Roasto 1933.a. Kohilasse elama asus, sai uueks koguduse vanemaks Peeter Vilbaste Tallinnast, olles koguduse juhiks kaks aastat. Koguduse vanema kohustetäitjaks jäi Karl Liigand, kes teenis kogudust kuni oma eluõhtuni. Karl Liigandi kõrval olid koguduse töös abiks laulukoori juhina Leeni Kull ja grupitöö juhtidena Leida Raid (Tuhk) ja Salme Kauge. Peale Liigandi surma jäi koguduse juhtimine õdede hooleks

Koguduse töö Nõukogude okupatsiooni ajal

Nõukogude võimu kehtestamisega Eestis 1941. aastal jäeti kogudus ilma ka oma koosolekusaalist. Viljandisse jäi alles ainult üks palvela ja see oli vennastekoguduse palvela. Sinna koondati kõik kogudused, mis veel eksisteerisid: baptistikogudus, Evangeelimi Kristlaste Vabakogudus, nelipühikogudus, metodisti kogudus ja vennastekogudus. Nii töötati ühes kuni 1958. aastani, mil see palvela lammutati. Koosolekuid peeti ühiselt 4 korda nädalas (2 jumalateenistust pühapäeval, kolmapäeval piiblitund ja neljapäeval palvetund). Eraldi toimusid igal kogudusel ainult ristmine ja püha õhtusöömaaja tähistamine. Koosolekutel jutlustasid kõikide koguduste vennad, vahel isegi luteri kiriku õpetaja.

1945. aastal sai Viljandi Baptistikoguduse vanemaks Eduard Annert, kes juhtis kogudust kaks aastat, sest 1947.aastal ühendati 4 kogudust ja uueks koguduse vanemaks valiti nelpühikoguduse vanem Voldemar Mirka, kes teenis kogudust ligi 10 aastat. 1958.a.määrati koguduse vanemaks vanempresbüter Johannes Lipstoki poolt Ülo Meriloo, kes pärast kaheaastast koguduse kaugjuhtimist Tallinnast leidis, et õigem oleks seda tööd teha ikkagi Viljandis olles. Kuid siis saabus teade usuasjade volinikult, et vend Merilood ei kinnitata Viljandi koguduse presbüteriks, kuna on ta riigile “võlgu” oma kõrghariduse. Tuli jälle leida uus karjane, kelleks sai endine Pärnu Saalemi kogudusevanem Jaan Treufeld, kes teenis kogudust kuni 1966. aastani. Kuid ka tema pidi pidevalt sõitma Pärnu ja Viljandi vahet, seega jälle sama probleem. Sõnaga teenisid siis kogudust Ervin Saksen, Joh. Tuhk, Vold. Kauge ja Arne Seermand. Laulukoori tööd juhatas Magdaleena Wühner ja pärast teda Irma Mooring.

Umbes samal ajal tabas aga kogudust veel üks löök Nõukogude rezhiimi poolt: kogudus jäi ilma oma palvelast. Oma kirjaga 9.07.1958.a. teatas Viljandi TSN Täitevkomitee kogudusele, et koguduse kasutada olev palvela kuulub lammutamisele ja nii jäi 140 liikmeline kogudus ilma peavarjuta. Et kogudus ei saanud jääda lageda taeva alla, siis pöörduti Täitevkomitee poole palvega uue ruumi saamiseks. Viljandi TSN Täitevkomitee vastas sellele kirjale suuliselt, et tal pole kogudusele ruumi anda ja soovitas kogudusel endal ehitada vastav hoone, millega ka kogudus nõustus. Et aga kogudusel ei olnud juriidilise isiku õigusi, siis polnud ka kogudusel endal õigust maja ehitada ja nii ehitati see maja ühe koguduseliikme nimele. Viljandi TSN Täitevkomitee eraldas oma otsusega krundi Uku tn. 10 (9.märts 1959.a.). Algas ehitus ja maja valmis 1960.a. kevadeks. Hoone võeti vastu Riikliku komisjoni aktiga 4.07.1960.

Kuid nüüd äkki Viljandi linna TSN TK ei andnud luba hoone vormistamiseks kogudusele, tühistati isegi hoone vastuvõtmisakt ja maja anti kohalikku nõukogude elamisfondi. See oli suur pettumus kogudusele, et kokkuleppe korras ehitatud maja, mis oli valminud koguduse ohvri ja tööga ning kogu vendluse toetusel võeti neil käest lihtsalt ära. Seejärel pakuti kogudsele kooskäimiseks adventkoguduse majas ühte saali, millega kogudus pidi leppima 38 aastat.

1966.aastal tuli kogudusse tööle uus karjane, Allar Puu. Et A. Puu asus elama Viljandisse, siis elavnes ka koguduses nii evangeelne kui ka muusikaline töö. Allar Puu oli ka koguduses koorijuhiks. Kuid tema töö lõpetas ootamatu surm 1972. aasta suvel. Koguduse karjase tööd jätkas Johannes Saard, kes teenis kogudust kuni 1981.aastani. Seejärel täitis koguduse vanema kohustusi Suure-Jaani koguduse vanem Eerik Rahkema kuni 1983.aastani. Peale vend Allar Puu surma võttis koorijuhi ülesanded endale Matrona Kanarik, kes juhatas koori kuni 1987. aastani, mil koguduse uueks koorijuhiks sai Tartu Ülikooli lõpetanud Ülle Perend. Ülle Perend oli Viljandi koguduse koorijuhiks ligi 5 aastat, seejärel siirdus koos perega tagasi Tartu.

koor_aastapaev1983. aastal leidis kogudus endale uue karjase, Ermo Jürma, kes teenis kogudust kuni 1986.aastani, mil siirdus samuti Tartu. Tuli leida jälle uus koguduise vanem ja selleks sai vend Aamo Remmel Tallinnast, kes on kogudust juhtinud tänaseni, kauem kõikidest oma eelkäijatest.

Aamo Remmeli teenimise ajal alustati kogudusele kirikuhoone ehitamist. Kuna algupärase hoone asukohal asetses juba kaugliinide bussijaam siis leiti linnavalitsuse abiga krunt, mis asub bussijaamast  kõigest mõne saja meetri kaugusel, enidse lõbustuspargi kohal aadressiga A. Maramaa pst. 1A. Sellele krundile asuti ehitama kogudusele kirkut.

Koguduse töö Eesti Vabariigi ajal

1995 a. õnniestus kogudusel tagasi saada okupatsiooni ajal ära võetud Uku tänavale ehitatud palvela, mida renoveeriti ja ehitati tagsi kogudusele sobivaks. 1997 a. kolis kogudus Adventkoguduse palvelast oma isiklikku palvelasse. Kiriku ehitustööd aga jätkusid.

2015 a. juunis läks 29 aastat kogudust juhtinud Aamo Remmel emerituuri ning 5. juulil 2015 õnnistati koguduse karjase ametisse Raplast kutsutud Allan Helde.